Olen seest tühjaks kõdunenud,
kest kui roostetand metall.
Kogu olemus paljastunud,
vajunud samblasse metsa all.
Hinge nii palju kordi taotud,
et füüsiliselt põlvili löödud.
Ehitatud maailm laostunud,
ka elujõud ära söödud.
See kaos on minu sõdalane,
just täpselt nii kaugele tulnd,
Et kostuks elu esimene
päris hingetõmbe tulv.
Mis vajab mult alatist tõde,
ausat hinge avatust,
millest kordki tuleks üte:
tahan siirast armastust!
No comments:
Post a Comment