Vaid meie ise saame olla eneste loojateks, seistes hingemaailma kroonitud kuldtroonil. Aga me hoiame absurdselt tagasi, sest kuningas olla tundub egoistlik. Hiilides tõuseme asemelt, justkui kartes kedagi veel ülemat, ja keerutame end leeni taha. Jättes istme tühjaks, pakume aralt naeratades kõigile tulijatele istet. Ilma lahinguta võitu ei jäta depressioon või mõni muu sünge ollus iialgi vastuvõtmata. Nii me seisamegi trooni taga jooksikutena, enesel jalad söestumas, hing mureköitest hääbumas. Aga naeratus troonil istujale ei kao, sest me ise ei julge olla loojad.
Oleme nii tagasihoidlikud, et kaudselt anname troonilistujale lubaduse peadselt surra..
No comments:
Post a Comment